60 minutit

3600 pühapäevase sekundi sisse mahuks näiteks:
100 lehekülge eesti mudarealismi; 30 lehekülge Deleuze’i ja Guattarit; vaid mõnevõrra vähem antropoloogilist käsitlust saami joiu poeetikast; õige mitu sügismelanhooliasse kandvat luuletust.
Kodu, mõtete ja fotoarhiivi korrastamine ulatuses, mis vähemalt pealiskaudsel vaatlemisel jätaks illusiooni süsteemist.
Naeru- ja provokatsiooniküllane telefonikõne endise poisssõbraga; lohemaona pikk, kerget sentimenti ja naiivsust sisaldav e-kiri intrigeerivalt obskuursele kirjasõbrale; pisut flirtiv, kuid üldiselt isalikku soojust täis msn-vestlus portugali kirjaniku-ärraga.
Lõunauinak elutoapõranda päikeselaigus; aknalaual istudes harvade möödujate sihi ja mõttekatkete mõistatamine; magamistoa sinas kõhutades tulevikumelanhoolias unelemine.
Jalutuskäik Toomel, tingimata möödudes sellest puuriida taga varitsevast peninässist ja Bercmanni ausambast (lubades endale juba ei-tea-mitmesajandat korda koju jõudes ilmtingimata selgeks teha nimetatud härra roll Tartu kultuuriloos); jõeäärne partide toitmine; hooaja viimased nukkerpoeetilised uisupoognad.
Lehekülg-paar kaelast ära saamise järgi karjuvat akadeemilist kirjatükki; mõttetuvõitu näiva projekti valmiskirjutamine; vingumisvaba arvustus osaliste etnilisele grupile olulisele, kuid kinematograafiliselt küsitava tasemega filmile.
Just niikaua vannimõnu, et nädalalõpulisad läbi lugeda ilma krimpsu tõmbuva naha pärast muretsemata.
Just nii pikalt Supilinna mänguväljaku kiikedel mediteerimist, et teatav selgus saabuks, ent süda pahaks ei läheks.
Kannu tee pikkune kohvikutrett; ühistööna kokatud pastalõuna; kesköö-eelne miilustamine (jah, Tuumakeemia, see käis Sinu kohta).
Käik Säästumarketisse, lihtsalt selleks, et osta üks Koolijäätis ja siis seda nautides läbi Karlova tagasi kulgeda, meenutades kõiki neid kordi sealsetes tagahoovides, mil olen iseenesesse mitte ära mahtudes kahtlustanud, et kogu universumil on vandenõu mind õnnelikuks muuta.


Ma tean, et seda tundi ei võetud mult lõplikult ära, sügisel saan ma selle tagasi. Aga ma pole siiani päris täpselt aru saanud, miks ja kellele me seda ajakrediiti anname. Jutud 2-nädalasest desünkronoosist, suurenenud elektrikulust ja stressi tõttu piimaahtratest lehmadest kõlavad veenvamalt kui hämamine üleeuroopalisest kaubavahetusest ja reisijateveost.

Samas mul isiklikult oleks patt nuriseda, kuna vähemalt 2006. aasta plaanis olen ma 31-tunniseks venitatud 1.jaanuari tõttu tublisti kasumis. Ja 2005. aasta lõppu lisati meie kõigi tarvis terve sekund. Võtkem seda siis intressina.

PS. Ja mul on hea meel, et lisaks intelligentsele tehnikale (8-aastane videomakk ja 3-aastane sülearvuti) leidub mu majapidamises ka üks tiba juhmim ajanäitaja (möödunud nädalal soetatud Nokia mobiil), mille võimetus end ise suveajale reguleerida säästis mind kõnest infotelefonile. Sügisel, veel Samsungiga kõneledes, pidin ma unetundide arvu kindlaks tegemiseks Ekspress Hotline’ile helistama.

äpardunud välisvaatleja

Neljapäeval lendasin Vilniusse lootuses sõita Valgevene valimisi vaatlema. Täpsemalt oli eesmärgiks teha exit polli, küsida tänaval inimestelt, et.... eeee, keda valisite?. Tegelikuks lõppsihiks paistis aga kujunevat sinise vaatlejajaki üle piiri viimine. (Jakile oli kirjutatud Friends Across Borders, seega ilmselgete revolutsiooniliste sugemetega.)

Läbinud Vilniuse stalinistlikule unistusele sarnaneva ülilaheda lennujama, hakkas mu arusaam eelootavast mõranema, muutus suuremaks, oranzimaks, ohtlikumaks ning kindlasti oluliselt paeluvamaks! Ettevalmistusseminari alustuseks rääkis taani onu meile oma Valgevene sõpradest, kellel on KGBlt kingituseks rändav neer ja klaasistunud ilme (oli emotsionaalne kerge pisaraga hetk). Seejärel mainiti, et KGBlased joovad ka ise seda kohvi, mida ülekuulatavatele pakutakse – nad on hullumeelsed. Lohutuseks veel, et välismaalasi üldiselt ei peksta, ka koos kohviga mitte – lisaks hullumeelsusele on nad ka sõbralikud? Lõpetuseks: kinni kukume aga ilmselt küll. Õhtusöögilauas ja puhkehetkedel arutasime, kes mida pärakus üle piiri üritab viia – üldiseks lemmikuks osutus fotoka kiipkaart, jäädes napilt alla sinisele vaatlejajakile. Mind jäigi kummitama küsimus sellest, kuhu ma siis jaki topin.

Üldise melu, erutuse ja sagina käigus ulatati mulle tagasi mu pass. Viisata. Ei näkanud. Teised esitasid passid varem ja said viisa. Lendasin reede õhtul tagasi Eestisse, äriklassis ja „kompensatsiooniks” läbi Helsingi.

Kuid tõsisemalt. Kuidas Valgevenelasi aidata?.... Sanktsioonid ei aita. Rahvas väärivat oma juhti. Mis õigusega me üldse sekkume? Kuidas rohkem sekkuda? Kas kõik peavad mängima USA mänge mängivas maailmas? Jne. Segane lugu, kuid ma tean, et ei tahaks ise Valgevenes elada, olla ülikoolist näiteks mitte valima mineku eest välja visatud, karjatada kodus rändavat neeru vms. Kuigi ilmselt enamus seal maal praegu Isake Lukašenkat tõesti toetavad, oleks üpris küüniline öelda, et manipuleeritud ja lollitatud inimesed saavad olla adekvaatsed otsustajad. Mulle küll läheb Valgevenes toimuv korda. Aga teile?

Öö lugu

Öö loo tiitli võitis see, kus hobused on uhked oma saladuse üle: nad oskavad lennata. Miks nad uhked on? Paljud ju arvavad, et hobustel erilisi saladusi pole. Kuid neljajalgsed hobused lendavad ja mõtlevad: "Hobuste lendamine – see on mittelendavate loomade lend! See on eriline." Seda huvitavat paradoksi nad oma lauluga tähistavadki.

Mina tähistan selle lauluga kolm kuud kestnud interluudiumi lõppu. Peale aastavahetuse arvutikrahhi olen taastanud andmed, mis sain, ning taas oma uue nõmeda läikiva ekraaniga riista kasutusele võtnud. Elagu meie tulevane koostöö! Poole aasta digifotodest jäi õhuke mälestus mu silenevas ajus.

PS Ja miks on inimesed võiduka moega, andes Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisele oma toetuse? Tehku seda vähemalt silmad maas! Kes võitleb siis entroopia meeletu suurenemise vastu, kui mitte me ise?

Arheoloogia. Järeldusteta.

Ma kaotasin ühe vidina ära. Pisikese, ent eluks vajaliku. Niipea, kui kadu märkasin, hakkasin kahtlustama, et viskasin vidina õunasabadega koos prügikasti. Ebameeldivusi haistes lükkasin selle mõtte tahaplaanile ja korraldasin paanilise otsimismaratoni. Ei midagi.

Vaatasin ääreni täis prügikasti. Meenutasin. Kalkuleerisin. Oli ilmne, et vidin, juhul kui ta tõesti prügi keskele sattus, ei ole oma pisiduse tõttu ülemistesse kihtidesse püsima jäänud. Mis omakorda tähendas, et otsimisprotsessi käigus peaksin silmitsi seisma kogu oma nädalase tegevuse esemelise jääkproduktiga. Meenutasin taas. Kalkuleerisin veel.

Püüdsin prügissesukeldumisele hinda anda. Arvasin, et kui saaksin uue vidina nii saja krooni eest kätte, võiksin haisema kippuva prügikoti revideerimata välja viia. Tõstsin prügikasti kaane üles ja hind tõusis hüppeliselt paarisajale kroonile. Kaanelanguse metalne kolksatus mõjus haamrilöögina, mis enampakkumist veelgi kõrgemale kruvis. Jah, mis iganes, mina prügis sobrama ei hakka, otsustasin ja läksin magama.

Hommikul tervitas prügikast mind vaikiva irvega. "Mul on midagi, mida sa ihaldad," näis ta ütlevat. Turtsatasin üleolevalt ja õnnistasin teda teepuru, heeringakarbi, paari vatipulga ja peotäie toanurgist ülesnopitud tolmurullidega. Et oma otsust kinnitada, korjasin kokku kõik vanni- ja magamistoas vedelevad tühjad totsikud ning kallasin kokkukuhjatu üle pakipõhjas hapnemisprotsessi läbiva piimaga.

Kõndisin peegli ette ja pilgutasin endale vandeseltslaslikult silma. Ma olin end kangelaslikult päästnud omaenese roiskuvale elule otsa vaatamise eest.

Peegelpilt mu entusiasmi ei jaganud: "Sina, Irvikkiisu, oled oma snobismis kaval küll, ent tootearendajad on kavalamad veelgi."

Vaatasin peegelpilti pahuralt. Ent tõesti- ta oli sõnastanud selle, mida jõuliselt alateadvusesse tagasi olin surunud. Ma võin maksta, palju tahan, ent kodumaine kaubandusvõrk ei müü mulle mu vidinat. Mitte samavõrd lihtsalt funktsionaalset, elegantset ja diskreetset. Ma olin ammu juba tema analoogi otsinud, aimates, et varem või hiljem kaob miski sedavõrd vajalik ja pisike nagunii ära. Jah, sama otstarbega vidin on meie lettidel küll saadaval, ent oma kohmakuse, nüriduse ja tömpsusega ei tee ta oma tööd pooltki nii hästi ära.

Ohkasin. Kergitasin taas kord prügikasti kaant, nuhutasin õhku ja ohkasin veelgi sügavamalt.
Otsisin kapisügavustest suure musta kilekoti. Tõmbasin kätte kummikindad. Päikesekiir kõdistas julgustavalt mu kukalt. Ma hakkasin pihta.

Hapupiimased totsikud. Teepurune heeringakarp. Üheks keerdunud tolmurullid ja juuksekarvad. Juustuburgeri ümbrispaber. Kasutatud pabertaskurätid. Pruunikaks tõmbunud vatipadjad.

Minu aineline lähiminevik, millele ma polnud eales plaaninud ühtki uut pilku heita. Kõrvale heidetu, kiiruga varjatu, mahasalatu. Kiht kihi haaval paljastas kaevamisprotsess minu hügieeni- ja toitumisharjumused, räpased saladused, särava fassaadi taha peidetu. Argielu kogu ta proosalisuses.

Mulle meenusid kunagi nähtud trööstitud telekaadrid prügisorteerimistehasest. Meenus noor haritlane, kes uurib prügi semiootikat. Arheoloogid, kes rõõmustasid muistse käimla leidmise üle. Nädal osalusvaatluse käigus prügikonteinereist toitunud Aivar Kuuse kirjeldus vorstitükilt rohelise lögakihi eemaldamisest majapidamisseebiga. Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidend "Olevused".

Hetkeks, mil leidsin munakoore ja mädanenud küüslauguküüne vahele kiilunud vidina, olid ühevõrra ülierutunud nii mu sisemine antropoloog kui maailmaparandaja. Ja ma olin mõnevõrra häiritudki sellest, et ma ei pidanud alumiste kihtideni kaevuma.

********

Lihtne oleks siia moraal lisada. Liiga lihtne. Jäägu siis. Mina loen hoopis Baudelaire’i “Kurja õisi” ning välja minnes viin neile, keda “prükkareiks” nimetatakse, prügikonteineri kõrvale toidukotikese. Nagu lugematu arv kordi varem. Indulgents või mitte. Empaatiast ja karunast oleks mul aga hetkel liiga piinlik rääkida.