Nats-kana ei maga!

Hiljuti oli loomadel ühes kesklinna kohvikus pidu. Põhimõtteliselt Mutionu Juures – oli nii karvaseid kui ka sulelisi, loomi maa alt ja maa pealt. Oleng ja muusika olid ausad, me L-ga limpsisime kokteili, näksisime salatit ja arvustasime erinevate loomade karvkatet.

Järsku ilmutas end ukseavas üks tibukollane kana, haakrist varrukal. Linnul oli peas eriliselt pühalik ilme, selgroots uhkelt sirgu ja pilk kergelt vidukil. Kanaga oli koos ka samast liigist karu. Me L-ga vangutasime tarmukalt pead. Ei julgenud minna ka ülbe linnu käest küsima, et mis värk on. „Linnugripp, vä?”, oleks mõjunud vast liialt elitaarselt.

Loomulikult on nõme, et viisnurki ja Lenini pead võivad kõik fetišeerida, natsisümboolikaga aga peab koduseinte vahel sõpraderingis kiimlema. See ei ole kindlasti aus. Kuid kas natsi-kanad me ümber võitlevad vabamüürluse ja USA globaalse domineerimise põhjustatud igavuse vastu ning maailma rahu nimel? Ilmselt mitte!

Mida nood loomad õige taotlevad ja määnses reaalsuses elavad? Järsku peaks karjuma: „Kanad ahju!”? Üldiselt pakuvad rumalusega kohtudes parimat kaitset kaks strateegiat: a) põlgus ja eitamine, b) põnevil suhtlemine „teisega”. Kas inim-kanadel meie hulgas on mingi sisukas alternatiivne programm? Ei paista olevat. Kuni too lennuvõimetu lind käitub rahumeelselt ja saab puhtast eputamisest rahuldust, olgu nii! Üldiselt aga: elagu minevikus ja jätku tulevik rahule!

Meie kodumaa on multikultuurne Eesti. Ilmselt leidub kohta ka natskana-kultuurile?