60 minutit

3600 pühapäevase sekundi sisse mahuks näiteks:
100 lehekülge eesti mudarealismi; 30 lehekülge Deleuze’i ja Guattarit; vaid mõnevõrra vähem antropoloogilist käsitlust saami joiu poeetikast; õige mitu sügismelanhooliasse kandvat luuletust.
Kodu, mõtete ja fotoarhiivi korrastamine ulatuses, mis vähemalt pealiskaudsel vaatlemisel jätaks illusiooni süsteemist.
Naeru- ja provokatsiooniküllane telefonikõne endise poisssõbraga; lohemaona pikk, kerget sentimenti ja naiivsust sisaldav e-kiri intrigeerivalt obskuursele kirjasõbrale; pisut flirtiv, kuid üldiselt isalikku soojust täis msn-vestlus portugali kirjaniku-ärraga.
Lõunauinak elutoapõranda päikeselaigus; aknalaual istudes harvade möödujate sihi ja mõttekatkete mõistatamine; magamistoa sinas kõhutades tulevikumelanhoolias unelemine.
Jalutuskäik Toomel, tingimata möödudes sellest puuriida taga varitsevast peninässist ja Bercmanni ausambast (lubades endale juba ei-tea-mitmesajandat korda koju jõudes ilmtingimata selgeks teha nimetatud härra roll Tartu kultuuriloos); jõeäärne partide toitmine; hooaja viimased nukkerpoeetilised uisupoognad.
Lehekülg-paar kaelast ära saamise järgi karjuvat akadeemilist kirjatükki; mõttetuvõitu näiva projekti valmiskirjutamine; vingumisvaba arvustus osaliste etnilisele grupile olulisele, kuid kinematograafiliselt küsitava tasemega filmile.
Just niikaua vannimõnu, et nädalalõpulisad läbi lugeda ilma krimpsu tõmbuva naha pärast muretsemata.
Just nii pikalt Supilinna mänguväljaku kiikedel mediteerimist, et teatav selgus saabuks, ent süda pahaks ei läheks.
Kannu tee pikkune kohvikutrett; ühistööna kokatud pastalõuna; kesköö-eelne miilustamine (jah, Tuumakeemia, see käis Sinu kohta).
Käik Säästumarketisse, lihtsalt selleks, et osta üks Koolijäätis ja siis seda nautides läbi Karlova tagasi kulgeda, meenutades kõiki neid kordi sealsetes tagahoovides, mil olen iseenesesse mitte ära mahtudes kahtlustanud, et kogu universumil on vandenõu mind õnnelikuks muuta.


Ma tean, et seda tundi ei võetud mult lõplikult ära, sügisel saan ma selle tagasi. Aga ma pole siiani päris täpselt aru saanud, miks ja kellele me seda ajakrediiti anname. Jutud 2-nädalasest desünkronoosist, suurenenud elektrikulust ja stressi tõttu piimaahtratest lehmadest kõlavad veenvamalt kui hämamine üleeuroopalisest kaubavahetusest ja reisijateveost.

Samas mul isiklikult oleks patt nuriseda, kuna vähemalt 2006. aasta plaanis olen ma 31-tunniseks venitatud 1.jaanuari tõttu tublisti kasumis. Ja 2005. aasta lõppu lisati meie kõigi tarvis terve sekund. Võtkem seda siis intressina.

PS. Ja mul on hea meel, et lisaks intelligentsele tehnikale (8-aastane videomakk ja 3-aastane sülearvuti) leidub mu majapidamises ka üks tiba juhmim ajanäitaja (möödunud nädalal soetatud Nokia mobiil), mille võimetus end ise suveajale reguleerida säästis mind kõnest infotelefonile. Sügisel, veel Samsungiga kõneledes, pidin ma unetundide arvu kindlaks tegemiseks Ekspress Hotline’ile helistama.