Arheoloogia. Järeldusteta.

Ma kaotasin ühe vidina ära. Pisikese, ent eluks vajaliku. Niipea, kui kadu märkasin, hakkasin kahtlustama, et viskasin vidina õunasabadega koos prügikasti. Ebameeldivusi haistes lükkasin selle mõtte tahaplaanile ja korraldasin paanilise otsimismaratoni. Ei midagi.

Vaatasin ääreni täis prügikasti. Meenutasin. Kalkuleerisin. Oli ilmne, et vidin, juhul kui ta tõesti prügi keskele sattus, ei ole oma pisiduse tõttu ülemistesse kihtidesse püsima jäänud. Mis omakorda tähendas, et otsimisprotsessi käigus peaksin silmitsi seisma kogu oma nädalase tegevuse esemelise jääkproduktiga. Meenutasin taas. Kalkuleerisin veel.

Püüdsin prügissesukeldumisele hinda anda. Arvasin, et kui saaksin uue vidina nii saja krooni eest kätte, võiksin haisema kippuva prügikoti revideerimata välja viia. Tõstsin prügikasti kaane üles ja hind tõusis hüppeliselt paarisajale kroonile. Kaanelanguse metalne kolksatus mõjus haamrilöögina, mis enampakkumist veelgi kõrgemale kruvis. Jah, mis iganes, mina prügis sobrama ei hakka, otsustasin ja läksin magama.

Hommikul tervitas prügikast mind vaikiva irvega. "Mul on midagi, mida sa ihaldad," näis ta ütlevat. Turtsatasin üleolevalt ja õnnistasin teda teepuru, heeringakarbi, paari vatipulga ja peotäie toanurgist ülesnopitud tolmurullidega. Et oma otsust kinnitada, korjasin kokku kõik vanni- ja magamistoas vedelevad tühjad totsikud ning kallasin kokkukuhjatu üle pakipõhjas hapnemisprotsessi läbiva piimaga.

Kõndisin peegli ette ja pilgutasin endale vandeseltslaslikult silma. Ma olin end kangelaslikult päästnud omaenese roiskuvale elule otsa vaatamise eest.

Peegelpilt mu entusiasmi ei jaganud: "Sina, Irvikkiisu, oled oma snobismis kaval küll, ent tootearendajad on kavalamad veelgi."

Vaatasin peegelpilti pahuralt. Ent tõesti- ta oli sõnastanud selle, mida jõuliselt alateadvusesse tagasi olin surunud. Ma võin maksta, palju tahan, ent kodumaine kaubandusvõrk ei müü mulle mu vidinat. Mitte samavõrd lihtsalt funktsionaalset, elegantset ja diskreetset. Ma olin ammu juba tema analoogi otsinud, aimates, et varem või hiljem kaob miski sedavõrd vajalik ja pisike nagunii ära. Jah, sama otstarbega vidin on meie lettidel küll saadaval, ent oma kohmakuse, nüriduse ja tömpsusega ei tee ta oma tööd pooltki nii hästi ära.

Ohkasin. Kergitasin taas kord prügikasti kaant, nuhutasin õhku ja ohkasin veelgi sügavamalt.
Otsisin kapisügavustest suure musta kilekoti. Tõmbasin kätte kummikindad. Päikesekiir kõdistas julgustavalt mu kukalt. Ma hakkasin pihta.

Hapupiimased totsikud. Teepurune heeringakarp. Üheks keerdunud tolmurullid ja juuksekarvad. Juustuburgeri ümbrispaber. Kasutatud pabertaskurätid. Pruunikaks tõmbunud vatipadjad.

Minu aineline lähiminevik, millele ma polnud eales plaaninud ühtki uut pilku heita. Kõrvale heidetu, kiiruga varjatu, mahasalatu. Kiht kihi haaval paljastas kaevamisprotsess minu hügieeni- ja toitumisharjumused, räpased saladused, särava fassaadi taha peidetu. Argielu kogu ta proosalisuses.

Mulle meenusid kunagi nähtud trööstitud telekaadrid prügisorteerimistehasest. Meenus noor haritlane, kes uurib prügi semiootikat. Arheoloogid, kes rõõmustasid muistse käimla leidmise üle. Nädal osalusvaatluse käigus prügikonteinereist toitunud Aivar Kuuse kirjeldus vorstitükilt rohelise lögakihi eemaldamisest majapidamisseebiga. Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidend "Olevused".

Hetkeks, mil leidsin munakoore ja mädanenud küüslauguküüne vahele kiilunud vidina, olid ühevõrra ülierutunud nii mu sisemine antropoloog kui maailmaparandaja. Ja ma olin mõnevõrra häiritudki sellest, et ma ei pidanud alumiste kihtideni kaevuma.

********

Lihtne oleks siia moraal lisada. Liiga lihtne. Jäägu siis. Mina loen hoopis Baudelaire’i “Kurja õisi” ning välja minnes viin neile, keda “prükkareiks” nimetatakse, prügikonteineri kõrvale toidukotikese. Nagu lugematu arv kordi varem. Indulgents või mitte. Empaatiast ja karunast oleks mul aga hetkel liiga piinlik rääkida.