Pakseneva Euroopa enesepettus

10 aastat tagasi, kaaludes oma 178 cm juures 53 kilo, kandsin ma reeglina suurust 40. Ma armastasin liibuvat retrošikki ja sestap oligi pea kogu mu garderoob pärit teisest käest, ema noorpõlvest või Liisa Rootsi-vanatädi lõputust varasalvest.

Aasta hiljem teenisin ma ise raha ja avastasin, et ka uute rõivaste seas leidub kohati mulle meelepärast. Ja seda, et minu tegelik suurus on 38. Järgnevate aastatega võtsin ma mõned kilod juurde (omandasin naiselikumaid vorme, nagu mõned mu meelehärmiks märkisid) ja paari aasta eest täheldasin, et kui ma tahan liibuvat joont jätkata, pean üle minema rõivasuurusele 36. Täna, kaaludes 57 kilo, püsisid mul kindlalt puusa peal Vero Moda uue kollektsiooni seelikud number 34.

Kapitalistlik Lääs on käivitanud mehhanismi, mis seisneb enesepettusele rajatud enesekaitses. Pakseneva Euroopa tarbimiseufoorial ei tohi lasta raugeda. Las me sööme oma rasvaseid lihakäntsakaid, oma kiirnuudleid ja mäkburgereid, las me veame end ringi oma fossiilseid kütuseid neelavail sõidukeil, istume oma kontorites 14 tundi järjest ning lunastajad turundusosakondadest teevad kõik, et me tulemusi ei märkaks. Nad halvavad meeldetuletusmehhanismid, reguleerivad ümber mõõtkavad, et vaid meile harjumuspärane enese- ja keskkonnahävituslik eluviis saaks jätkuda. Üleminek suuremale rõivanumbrile võiks olla see märguanne, punane lipp, mis sunniks oma toitumis- ja liikumisharjumusi (st. tarbimisharjumusi üldisemalt) üle vaatama ja ümber kujundama, ent rõivatööstur teab, et tüsenenud inimene ostab meelsamini, nähes, et negatiivset muutust polegi nagu toimunud. Peegel võib valetada, rõivanumbrid aga mitte.

Ma ei ole midagi kuulnud suurusest 28, ent seniste tendentside jätkudes peaksin ma tagasihoidliku kosumise korral kümnekonna aasta pärast sellesse ilusasti mahtuma. Täna aga langetasin ma siiski valiku suuruse 36 kasuks- eestlasliku vanarahvatarkuse kohaselt väikese kasvuruumiga arvestades.