Nats-kana ei maga!

Hiljuti oli loomadel ühes kesklinna kohvikus pidu. Põhimõtteliselt Mutionu Juures – oli nii karvaseid kui ka sulelisi, loomi maa alt ja maa pealt. Oleng ja muusika olid ausad, me L-ga limpsisime kokteili, näksisime salatit ja arvustasime erinevate loomade karvkatet.

Järsku ilmutas end ukseavas üks tibukollane kana, haakrist varrukal. Linnul oli peas eriliselt pühalik ilme, selgroots uhkelt sirgu ja pilk kergelt vidukil. Kanaga oli koos ka samast liigist karu. Me L-ga vangutasime tarmukalt pead. Ei julgenud minna ka ülbe linnu käest küsima, et mis värk on. „Linnugripp, vä?”, oleks mõjunud vast liialt elitaarselt.

Loomulikult on nõme, et viisnurki ja Lenini pead võivad kõik fetišeerida, natsisümboolikaga aga peab koduseinte vahel sõpraderingis kiimlema. See ei ole kindlasti aus. Kuid kas natsi-kanad me ümber võitlevad vabamüürluse ja USA globaalse domineerimise põhjustatud igavuse vastu ning maailma rahu nimel? Ilmselt mitte!

Mida nood loomad õige taotlevad ja määnses reaalsuses elavad? Järsku peaks karjuma: „Kanad ahju!”? Üldiselt pakuvad rumalusega kohtudes parimat kaitset kaks strateegiat: a) põlgus ja eitamine, b) põnevil suhtlemine „teisega”. Kas inim-kanadel meie hulgas on mingi sisukas alternatiivne programm? Ei paista olevat. Kuni too lennuvõimetu lind käitub rahumeelselt ja saab puhtast eputamisest rahuldust, olgu nii! Üldiselt aga: elagu minevikus ja jätku tulevik rahule!

Meie kodumaa on multikultuurne Eesti. Ilmselt leidub kohta ka natskana-kultuurile?

Väljakutse

Õõvastavaima osa minu iganädalasest lugemismaterjalist moodustavad Eesti Ekspressi töökuulutused. Huvitav, miks küll arvavad mõned ettevõtted veel täna, kümmekond aastat peale räigeima kauboikapitalismi tipphetke, et pea ulmelistele nõudmistele vastavaid spetsialiste peibutavad "väljakutsete rohkus" ja "pingeline töö"? Ja mis asi on "motiveeriv kompensatsioonipakett"? Uus ja trendikas viis inimväärse palga maksmisest möödahiilimiseks?

Jätkem väljakutsed kiirabile ja politseile ja võtkem elu pingevabalt! Eriti motiveeriv on veel elu võtmine töövabalt.

Vuntsifetiš

"Vuntsideta mehe musi on nagu muna ilma soolata"

Ajal, mil pea igas mehes näib peituvat väike vuntside, hobusesaba ja maikaga sisemine pervert, tasub seda prantsuse lühivormi taas meelde tuletada. Vuntsisõpradel soovitan lugeda ka Priit Hõbemägi arvustust "Tühirannale", kaunist ja tundlikku vuntsiapoloogiat.

Pakseneva Euroopa enesepettus

10 aastat tagasi, kaaludes oma 178 cm juures 53 kilo, kandsin ma reeglina suurust 40. Ma armastasin liibuvat retrošikki ja sestap oligi pea kogu mu garderoob pärit teisest käest, ema noorpõlvest või Liisa Rootsi-vanatädi lõputust varasalvest.

Aasta hiljem teenisin ma ise raha ja avastasin, et ka uute rõivaste seas leidub kohati mulle meelepärast. Ja seda, et minu tegelik suurus on 38. Järgnevate aastatega võtsin ma mõned kilod juurde (omandasin naiselikumaid vorme, nagu mõned mu meelehärmiks märkisid) ja paari aasta eest täheldasin, et kui ma tahan liibuvat joont jätkata, pean üle minema rõivasuurusele 36. Täna, kaaludes 57 kilo, püsisid mul kindlalt puusa peal Vero Moda uue kollektsiooni seelikud number 34.

Kapitalistlik Lääs on käivitanud mehhanismi, mis seisneb enesepettusele rajatud enesekaitses. Pakseneva Euroopa tarbimiseufoorial ei tohi lasta raugeda. Las me sööme oma rasvaseid lihakäntsakaid, oma kiirnuudleid ja mäkburgereid, las me veame end ringi oma fossiilseid kütuseid neelavail sõidukeil, istume oma kontorites 14 tundi järjest ning lunastajad turundusosakondadest teevad kõik, et me tulemusi ei märkaks. Nad halvavad meeldetuletusmehhanismid, reguleerivad ümber mõõtkavad, et vaid meile harjumuspärane enese- ja keskkonnahävituslik eluviis saaks jätkuda. Üleminek suuremale rõivanumbrile võiks olla see märguanne, punane lipp, mis sunniks oma toitumis- ja liikumisharjumusi (st. tarbimisharjumusi üldisemalt) üle vaatama ja ümber kujundama, ent rõivatööstur teab, et tüsenenud inimene ostab meelsamini, nähes, et negatiivset muutust polegi nagu toimunud. Peegel võib valetada, rõivanumbrid aga mitte.

Ma ei ole midagi kuulnud suurusest 28, ent seniste tendentside jätkudes peaksin ma tagasihoidliku kosumise korral kümnekonna aasta pärast sellesse ilusasti mahtuma. Täna aga langetasin ma siiski valiku suuruse 36 kasuks- eestlasliku vanarahvatarkuse kohaselt väikese kasvuruumiga arvestades.

Uue aja kangelasi?

Mingil hetkel tuleks väärikus kokku võtta ja enesele tunnistada, et kõurikute maailma tulipunktidega ei peagi enam kursis olema. Mina selleks veel (paraku?) päris valmis pole- iga kord, kui olen kohanud salapäraseid termineid nagu “emo" või "DJ Ryan Angelos", olen tundnud üha kasvavat rahutust. Internet, avita!

Emode puhul saabus selgus kiirelt. Väike kihvatus ka- kus olid need tundlikud ja hoolitsetud emo-poisid minu gümnaasiumiaastail? Miks kandsid toona pikki juukseid vaid raskema metali fännid ja harvad boheemnuustikud, kelle ühisnimetajaks näis olevat tugev vastumeelsus peapesemise suhtes? Miks pidin maailmavalu otsima vaid üleriiklise kuulsusega nohikukooliski übertuupuritena tõrjutute silmist? Miks ma ei leidnud esimest armastust, kes kirjutab nukraid värsse ja loob veidrat muusikat, ent jätab sealjuures magamistoa enda ümber süütamata ja lumehangedes paljajalu käimata? Miks, miks, miks?

Aga kes ikkagi on DJ Ryan Angelos? Mingi mütoloogiline tegelane? Uus MC Vimpel? Reaalne plaadikeerutaja? Arnold Oksmaa tüüpi meelelahutaja? Küberteismeliste inside joke? Pahaendeline sisetunne tahab teda paigutada trance'i ja klaasistunud pilgul lällajate iiveldamaajavasse vahupidudemaailma. Ehk ma eksin?

Ühtlasi jään huviga ootama ka uusi sissevaateid rate.ee põlvkonna paradigmasse Metafüüsikalt, kellele langes osaks au analüüsida 6. klassi juntsude ajaveebe.

Õnn- see on kollased kummikud!

Naeruturtsatuste lakkamatu jada algas juba kingapoes: vaatepilt, kus soliidselt tumehalli riietunud Metafüüsika kisub jalast oma promeneerimiskingad ja tõmbab asemele äsjaomandatud tibukarva kummikupaari, sellal kui samasugustes säärikutes Irvikkiisu ta ümber keksleb, ei jätnud tõsiseks ühtki müüjatari ega klienti.

Lapselikult elevil, tormasime me vastu lustile ja trallile Karlova tagahoovides- ükski mülgas polnud liialt tülgastav, ükski loik liialt sügav. Meelisklesime mudases mulksumises ja mõnulesime lompide lirtsumises. Pritsisime, pläterdasime, pildusime laiali viimaseid tuhakarva lumeräbalaid. Sukeldusime porikarva naudinguisse.

Iga pilk teineteise jalgele vallandas uued naerurõkatused, iga lirtsatus uued õnnelikud kihinad. Kummikukollasus sulas ühte kevadpäiksega ja kollase kukeharjaga taksod olid me äsjaleitud hingesugulased. Kummiku roomikjäljed kirikutrepil dekodeerisid igavese õnne valemi ning need kaks rahulolevalt itsitavat kollakummiklast seal kaminapoe aknapeegeldusel suunasid me teed helgele homsele.

Metafüüsika katusekambrikeses said neli kollast kummikut kenasti ritta laotud. Robustsus ja kelmikus, laudaromantika ja provintsielegants. Yin ja Yang. Pille Pau.

mu ahne juhe jooksis kokku

Üks mu lähisugulane mõtles aasta tagasi krunti osta. Kuskil paekaldal. Käis vaatamas - ja lihtsalt väääga nõõõme oli. Ei ostnud ikka. Oli teine täiesti inimvaenulikult planeeritud, peale mahtusid vaid kuudid jne. Nüüd maksab see krunt poole rohkem. Ma ei teagi, mis see moraal on! Mida koledam, seda parem, ilmselt.